9 august Männiku teisel polügonil

[MargusP]

http://fotoalbum.ee/photos/margus1701/sets/1422011
romantilised kaks pilti on viimased, teisel lehel - mõnus ajaviide surmatsoonis.

Seekord oli palju kenasid neidusid ja naisi.

Briifing algas jalutusega tulekahju alasse, aga kuna tuletõrjujad jõudsid juba kohale, siis polnud meie abi vaja. Õnneks oli põlenud vaid väike ala.

Meid jagati kolmeks - kollased, hallid ja meie oranzid.

Põnevad missioonid väikeste kontaktidega eri värvi lippude juurde, kus meie juhid midagi kirjutasid, igas peatuses ringkaitse, järgnevatega leidsime raketid, siis uues kohas leidsime vedeliku raketi jaoks, siis vajaliku kasti ja kui finiši juures olime vaid neljakesi järgi, õnnestus meil vallutada ka vastastelt teine täis komplekt rakette ja kütust. Peagi saime omi juurde surmatsoonist.
Enne miiniheitja paigaldust sügavikku, õnnestus vastastel sügaviku põhjas puhmastikust meid üllatada, aga tänu meie enamusele saime nad peagi ka maha.
Siis seadsime koos korraldajaga miiniheitja maha ja asusime ringkaitsesse. Me pidime seda kaitsma teatud aeg.

Ringkaitses õnnestus mul pisut ka põnevaid rünnakuid erinevate manöövritega, mille tulemusena sain üllatades mitu vastast maha, adre muidugi täitsa laes.
Kui kuulsin seljatagant rünnakut, keerasin ringi ja sain otse näkku tabamuse - kena neiu võttis mu maha – see oli auväärne langemine. Surmatsoonis 5 min, mis asus vaid 100m kaugusel ja järgnevad lahingud toimusidki selle miiniheitja väljaku ümber.
Kord saime meie (oranžid) väljaku vallutada, kui seljatagant valangu sain ja siis vallutasid jälle teised selle platsi. Ja nii palju kordi.
Kõige pikemalt pidasid ringkaitses vastu kollased ja nemad võitsidki – tublid!!!

Minu 45 lahing oli põnev, sai kuumuses (+28) ja tuule vaikuses palju sportlikult liikuda ligi 10km ja piisavalt palju adrekaid lahinguid. Nii märjana pole ma veel lahingust naasnud, isegi kuumemas Piirsalus mitte.

Olen sellel polügoonil vaid paar korda olnud ja põnevaid kohti küllaga – piisavalt künkaid, sügavaid kaevikuid, isegi maa-aluseid punkreid, tihedad võsad ja lõpulahingu suur sügavik tiheda puhmastikuga, millest meid ootamatult rünnati.

Silmarõõme oli ka palju ja eriti pisike poiss osales, vaata fotodelt.
Olin vist ainuke eestlane…