Väänas 12.12

[MargusP]

Erinevate asjaoludel oli meid vähe, algul neli ja hiljem liitus viies. Minul on kogemus (umbes 8 korda) ka kahekesi mängides ja tean, et mida väiksem seltskond, seda rohkem tuleb ise hakkama saada.
Õnneks keegi ei pahandanud vähesuse pärast ja asusime mängima.

Kaks kaitsesid ja kaks ründasid künkaid, 1 elu igas lahingus. Hiljem 2 kaitsesid ja 3 ründasid. Ühe lahingu ka mõlemad osapooled ründasid.

Sain täielikult rahuldada oma hiilimis/luuramis vajadused. Tänu vene mängijate treeningutele olen hakanud maapinda rohkem usaldama. Varem ei mõistnud neid mängijaid, kes varitsesid maapinnal, pelgasin maas lebada, kui siis põlvel. Aga treeningud andsid teada, et maas lamades ja roomates on head eelised ja nüüd oleme pojaga nakatanud hiilimis maaniasse. Suvel hiilisime ja roomasime maal maskeeringus sugulaste vahel, saades mõnele isegi 2 m kaugusele ja milline adrelaks…

Seekordses Vääna lahingus kogesin jälle, et sõnadega killimine annab palju võimsama adrelaksu. Ei mäleta, kas 4 või 5 korda õnnestus seekord sõnadega. Ühe korra andis sellise adrelaksu, kus sain vastasele selja taha päris ligi, et võttis jalad nõrgaks ja vajasin väikest pausi.
Elamused olid võimsad.
See mets ja künkad on super ala, eriti väiksema seltskonnaga.
Koertega tsiviile jalutas, aga saime nendega viisakalt läbi.

Heameelega läheks sinna veel ja veel…
Mõni pilt ka:
https://onedrive.live.com/?id=A873BD12F ... 12FD2ED25F

Tänan, kes osalesid – hea seltskond!